Ajades taga täiuslikkust, kiputakse tihti kaotama seda ehedat emotsiooni, mis tekib vahetust loometuhinast. Ja kes üldse on adekvaatne ütlema, mis on ilus või kole?
Enamasti on nii, et vaatad mingit pilti ja koheselt hakkab see sinu sees oma elu elama. Hiljem ei mäletata niivõrd seda, kui esteetiline see töö välja nägi vaid seda hingeliigutust, mis toimus vaatamise hetkel.
Oli aegu, mil ma ajasin vaid täiuslikkust taga. Mäletan tohutut frustratsiooni kui asjad ei läinud nii nagu plaanisin ning võisin veeta tunde, lihvimaks mingit x detaili. Enamasti oli frustratsioon minu enda loodud standardite tõttu nii suur, et ma ei tahtnudki enam midagi luua. Jonnisin ja tapsin sellega oma loomingulisuse: "Teised ju oskavad, miks mul see välja ei tule.. Ma siis parem ei teegi!"
Kui ma oma ettevõtte tegin, taipasin peagi, et selle täiuslikkusega teen oma elu ikka väga väga raskeks. Räägitakse, et 80% on kliendi jaoks täiesti piisav tulemus, et see ülejäänud 20% võtab üüratult suure aja ja energia kulu, mis arvele ei mahu ja lisaks ei suudaks tavainimese silm seda üldse tuvastadagi.
Alguses oli mul seda väga raske järgida: oli tunne, justkui petaksin klienti, sest noh, ma olen ju enamaks võimeline.. Kuid mida aega edasi, seda rohkem suutsin ma sellest 20% lahti lasta ja üks hetk märkasin, et selline vabam suhtumine on ka minu iga-päeva ellu üle kandunud. Tundsin end vaba ja mängulisemana, sest ma jätsin ruumi ka üllatustele ja vigadele. Ma polnud enam nii krampis ning lõpuks oli mul rohkem energiat, sain iseendaga paremini läbi ning ma polnud enda ja oma loomingu suhtes enam nii kriitiline. Need ebatäiuslikkused ongi osa minust, miks ma peaksin tahtma neist loobuda? Loomingut tuli minu ellu rohkem ja nüüd teen ma selliseid "mitte nii ilusaid pilte" suure õhinaga, sest tihti on just need minu suurimad sõnumitoojad.