top of page
  • Karola Siimson

Neiupõlvenime ärasaatmine

1.11.22 kell 14:30 sai minust Karola Siimson. Olin selleks ajaks oma neiupõlvenime Koopuu'd kandnud veidi üle 37 aasta ning tundsin, et tahtsin nime muutuse puhul ka midagi erilist teha. Midagi sellist, millest ka mu vanemad osa saaksid, sest neilt olen ma selle ju pärinud :)

Paljudel on tavaks eelmine nimi justkui ära saata. Minus tekitas see aga kahetisi mõtteid, et miks ma peaksin midagi ära saatma, et see oleks justkui nagu vana asja ära viskamine ju. Olgugi, et tegemist on pigem sümboolse lahtilaskmise momendiga, siis ma ei tahaks seda nime kuhugile niisama ära lennutada... Aga mida siis teha?

Kuna esimese hooga mingit mõtet ei tekkinud, siis jätsin selle sinna paika. Küll tuleb. Toimetasin siis veidi korteris ringi. Kass ajas samal ajal entusiastlikult oma uut mänguasja (toolijala alla käiv vilditükk) taga - triblas sellega ühest toast teise, õnnest segane ja hullu nägu peas. Äkitselt on vaikus ja siis hetke pärast kuulen teisest toast compleinimist. Läksin magamistuppa. Kass istub rahulolematult minu lõuendite ees ja jõllitab neid, kallutades oma pead kord ühele ja siis teisele poole ja siis vaatab mulle väga konkreetse pilguga otsa ja teeb oma kassi häält: “Mjäääu, mjä-ääu, äu!” Loe: “Mida sa seisad seal nii kaua, tee midagi!”

Selge, ju siis tema hinnaline uus mänguasi on minu lõuendite vahele lennanud, sest vaevalt, et ta järsku kunsti vastu huvi tundma hakkas. Kuna mu lõuendid on tema jaoks keelatud tsoon, siis nii ta ootaski seal kannatamatult kuni ma selle tema juhendamisel välja õngitsesin. Kass, olles oma mängu kätte saanud, jätkas sellega tuuseldamist ja mina sättisin muiates lõuendid seina vastu tagasi. Ja siis klikkis ära! Ma teen oma vanematele maali, mis sümboliseerib vanast nimest lahtilaskmist ja oma mehega uue teekonna alustamist.


Mõeldud-tehtud! Sain mingi tohutu loometuhinaga pähe ja edasi sündis kõik justkui iseenesest. Ei mingit läbimõtlemist, et mis lõpuks sellest välja tuleb vaid lihtsalt tegin kuniks tundsin, et nii, nüüd on kõik. Vot need on täiega ägedad momendid!!! Ei mingit ajude ragistamist, lihtsalt pea tühjaks ja teen, mida hetkel tunnen, et on vaja teha.

(rohkem pilte on teksti all galeriis)


Kui ma lõpuks maali isale üle andsin, ütlesin: “Piltlikult ma saadan oma neiupõlvenime ära kuid läbi selle maali ma annan selle nime teile tagasi.” Tänasin neid nime Koopuu eest ja maali üle andes lasin sellest lõplikut lahti. Nüüd siis olen Karola Siimson.


Palju õnne kallis, meil sai täna pool aastat abielu täis! Mina ei tea, mida osad räägivad, et kihlumise päevast enam paremaks minna ei saa või et oodake, vara veel, varsti on teine-teisest siiber. Kuulame ja muigame ning mõistame, et eks kõigil oma lugu. Tunneme aga, et iga päevaga muutub meie suhe järjest sügavamaks ja erilisemaks. Näen üha rohkem seda inimest, seda päris teda, enda vastas mulle sügavalt silma vaatamas, minu südant puudutamas. Isegi siis, kui on erimeelsused, näen ma seda ja ma armastan teda veel rohkem. Olen teadlik endast ja temast ja tunnen seda suurt ühendust meie vahel. See on imeline! Kuidas saab sellises kontaktis olles kaugeneda? Aga eks ilma kontakti ja teadlikkuseta saabki..


See oli minu nägemus neiupõlvenimest lahti lasta.





コメント


bottom of page