FOTO oli pikalt miski, mille nimel ma elasin. Kogu fookus oli sellel, kuidas teha veel vingemaid ja mitmekülgsemaid pilte, kuidas tabada just seda õiget hetke. Võisin päeval ringrajal oma 15 kilomeetrit maha joosta, seljas tohutult raske ja klaasi täis fotokott, jalas matkasaapad ja näos tagurpidi riidepuu. Ma tohutult armastasin seda võrratut maailma ja tegelikult armastan seda siiani, lihtsalt igapäevase tööna ei tegele enam sellega. Meie elus on erinevad peatükid ja see peatükk sellisel kujul sai lihtsalt läbi, vajalikud  tarkused ja kogemused on talletatud ning töö, mis kunagi sai alguse hobist, sai oma algse staatuse. 

Mu fotokott on küll kordades kergem kui see mõned aastad tagasi oli kuid pilte teen endiselt suure kire ja pühendumusega. Pigem on need vähesed fotoshuutid just väga erilised, sest ma ei tee neid enam igapäevase tööna. Justkui hea ajaviide koos suurepärase seltskonnaga :)