• Karola Koopuu

Algus: kirg mootorispordi vastu

Ma hakkasin just 4-aastaseks saama ning ema viis mu mänguasjade poodi ning palus, et ma endale kingituse välja valiksin. Mäletan kuidas ta üritas mu tähelepanu erinevate nukkude juurde suunata kuid ma olin naelutatud hoopis millegisse muusse. Nimelt ei suutnud ma enam käest ära panna ühte pisikest punast mudelautot. Midagi, mille huvi ma seletada ei suuda kuid alates sellest ajast on autodes miski, mis mind nii väga köidab.


Pea 20 aastat hiljem veetsin ma kogu oma vaba aja erinevatel mootorispordi üritustel ning püüdsin fotokaga sportlaste kirge ja kogu seda melu, mis selle maailmaga kaasas käib. Üks hetk hakkas aga mu vinge hobi tööd segama ning ma tulin ära kontoritöölt. Fotograafia oli miski, mille nimel ma elasin. Kogu fookus oli sellel, kuidas teha veel vingemaid ja mitmekülgsemaid pilte, kuidas tabada just seda õiget hetke. Võisin päeval ringrajal oma 15 kilomeetrit maha joosta, seljas tohutult raske ja klaasi täis fotokott, jalas matkasaapad ja näos tagurpidi riidepuu.