Mulle tohutult meeldib autoga sõita! See on justkui meditatsioon minu jaoks. Kui ümberringi on hingematvad loodusvaates, siis ma justkui kaon ära kuhugile. Võin sõita tunde ja tunde, ilma, et ma möödunud ajast aru saaksin (siiski mainin, et hea uni pikkade sõidutundide vahel on hädavajlik. Võta aega, et keha ja meel puhata saaksid).
Pikkade vahemaadega trippidel ei ole tavaliselt liiga palju vaba aega, et teha iga vaatamisväärsuse juures petust. Tavaliselt ma oma kaamerat reisidele kaasa ei võta ning äärmisel juhul jäädvustan erilisemad hetked mobiiliga. Enamuse ajast ma lihtsalt naudin seda pilti, mida mu silmad näevad ning salvestan selle oma silmadega nö mälupildiks. Seekord aga tegin erandi ning pakkisin kaamera kaasa.
Kahjuks ma ei kasutanud pildistamisel gps'i, et osata täpselt nimetada, kus mingi pilt tehtud on aga see vast polegi nii oluline. Meie reis sai alguse 2017 aasta sügisel, mil olin teiseks autojuhiks ühele vahvale matka-seltskonnale, kes läksid Abiskosse matkama. Vahepealsel ajal oli mul ja teisel autojuhil mitu vaba päeva ning loomulikult sisustasime me selle ka ise ringi matkates. Kõige kaugemaks punktiks sai Tromso. Pilte hakkasin tegma kuskil Abisko kandis ning sealt edasi Kilppisjärvi - Tromso - Narvik - Abisko.
Nagu mainitud, ei oodanud me oma matkaselle niisama ühe koha peal vaid käisime Anneliga ise ka matkamas. Mainimist väärib fakt, et ma vallutasin sel ajal oma esimese mäe (Østre Omasvarri, Balsfjord, 654m) ning see oli midagi enneolematut! Kogu see ilu ja avarus ning looduse võimas olemus, ma oleks justkui armunud. Kusjuures ma olin seal tipus ja silmapiiril ainuke inimene, vot see tegi selle hetke veel erilisemaks! Mäletan, et tuul oli nii kõva, et ma vaevu suutsin püsti seista.
* need pildid on väga pikalt oodanud, et nendega tegeletaks. Nüüd, mil kõik fotoprojektid covidi tõttu pausil on, on ideaalne aeg arhiivi sorteerimiseks ning anda elu nendele piltidele, mis mingil põhjusel unustuste hõlma on jäänud.
留言